Iona Emmanuilovitš Jakir oli mehine bolševik, väljapaistev Nõukogude väejuht, kes langes isikukultuse ohvriks. Lahinguliste teenete eest kodusõja aastail autasustati teda kolmel korral Punalipu ordeniga. Juba 23-aastaselt juhtis ta diviisi, hiljem vägede gruppi, armeed. Rahuajal juhtis I. E. Jakir Ukraina sõjaväeringkonda. Talle anti esimese järgu armeejuhataja sõjaväeline auaste.
Jutustuse kirjutamisel on autor kasutanud dokumente ja arhiivitoimikuid ning kohtunud inimestega, kes tundsid Jakiri.