«Koos temaga kadusid enneaegselt hauda moraalne ja vaimne jõuküllus, teadmiste aarded ning kirjanduslikud lootused. Oma eesti päritolu ei häbenenud ta mitte põrmugi, pigem juba nautis mälestust sellest (mistõttu ta ka oma eesnime Jakob armastas eestipäraselt kirjutada), ning – mis väärtuslikum veel! -- oli ülla poja ja venna musternäidis. Pretensioonitu ja vähenõudlik kuni äärmuseni, jõuliselt iseendale toetuv ja iseendas kinni, kandis ta need omadused, võimalik et rohkem kui see soovitatav oleks, üle ka oma välisesse olekusse…»
K. G. Sonntag 1822