Kui Anu Kree kaheksas luulekogu «Iga armastus loeb» oleks käsiraamat, selgineks viis, kuidas teha valust ilu. Kui aga mõnesilbiline igatsushüüe inimväärsema ühiskonna järele, lööks isemoodi tämbrist ja mällusööbivast rütmist lauspilvine taevas punetama ja käbid puudel läidaksid oma sisemised laternad. Et tasakaalustada täisäärmuslikkust, võib siit leida ka muigeid, koomilisi krõksatusi ja äsja loodud sõnakõlasid.
See luulekogu kõneleb kahes teineteisele sümbioosi pakkuvas tundehoovuses – ekstravertses ja halastamatus aususes ning tänu sellele jõudu leidvas peenetundelises sisehellastuses – vaid armastajale ning luuletajale mõistetavas seisundis. Kõigile inimliku kiindumustunde erikihilistele aspektidele on antud siin võrdne eluõigus. Nendes tuiklevad valupunktidena vaesus, nii sildistatus kui ka anonüümsus ühiskonnas, vaimne tervis, vägivald, kius, liikluskultuur, sõjapaine ning mure loodusressursside pärast. Kuidas õrnus kõige selle keskel hakkama saab? Alla silumata tunnete taluvuspiiri mittesoovitav.
Luulesse
luulesse kõik luulesse ei ühtki kokkupitsutud närvikrussi psühhiaatri kabinetti standardiseeritud halaamplituudideks ei ühtki tulusat hingevalu ripakil eikellegimaale mööda terasküünistega linna perspektiivitundesse surutud luuslanke jõlkuma luulesse luulesse kõik luulesse eesmärgivabadus tähemärgivabadus vabadus koledustest võtta viimne ilu
