Kolmapäeval, 10. aprillil 1912. aastal lahkus RMS Titanic Southamptonist oma esimesele reisile New Yorki. Neli päeva hiljem, pool tundi enne keskööd, põrkas laev vastu jäämäge. Kella kaheks öösel oli viimane päästepaat palavikulise kiiruga minema sõudnud. Siis läks suur laev kahekümne minutiga põhja ja 1500 inimest kaotas elu.
«Igamees enda eest» võtab kokku need neli saatuslikku päeva, mis kadusid koos laevaga. Veel kunagi pole Beryl Bainbridge'i kasin, lakooniline stiil olnud nii efektiivne. Ei ühtki tarbetut sõna tundepinge ja reisi saatuslikkuse edastamisel.
Loo jutustab Morgan, laevaliini omaniku noor sugulane; tema saatus ristub Manchesterist tulnud juudi rätsepa, hüljatud ooperilaulja ja salapärase Scurra omaga. Kas Titanic sõitis korduvatest jäähoiatustest hoolimata liiga kiiresti? Miks anti talle merekõlbulikkuse sertifikaat, kui katlaruumi söepunkris number 10 oli tulekahju? Ja miks tükk aega enne traagilist kokkupõrget märkis Scurra: «Igamees enda eest»?