Inimesed on ikka ajuti üksi. Mõnikord ongi kohe eriline tahtmine ja mõnu üksi olla. Mõnikord ajab üksiolek nutma. Mõned tahavad üksi olla natuke rohkem, teised vähem. Mõned taluvad üksiolekut paremini, teised halvemini. Mida raskem ja keerulisem on olukord, seda rohkem me üldjuhul kaasinimesi vajame. Maailma suurimaid üksiseiklejaid, poolustevallutaja Sir [i:90062] kirjeldab, kuidas ta rängimatel rännakupäevadel pidevalt mingi aja tagant lähedasi enda juurde mõtleb. Eriti dramaatilistel hetkedel kujutab ta ette oma suguseltsi ja sõpru endale hoogu lükkamas ja ennast innustamas.
Minust ei saaks soolopurjetajat, nagu on saanud mu sõbrast Jaanusest, või üksikut jalgrattaväntajat, nagu sõber Villust. Aga üksindus ja koduigatsus ründab sind kaugel olles ka siis, kui sa polegi seal päris üksi. Sest päris kodu pole ju kaasas. Üheks koduigatsuse leevendajaks on mu jaoks olnud kirjade ja postkaartide koju saatmine.
Miks neid omadele saadetud kaarte nüüd teistele näidata?
Ühed põnevaimad hetked mu elus on olnud eelseisvateks matkadeks valmistumised. Esmalt tuleb unistada. Silmad kinni ja võimalikult suurelt, ilma piirideta. Unistada tuleb kõige kaugematest maadest, kõige kõrgematest mägedest, kõige tormisematest meredest. Unistustemaal ei kehti klassikalise füüsika aja ja ruumi mõiste, siin ei ole riigipiire ega ületamatuid ookeane. Unistustemaal pole ka raha- ega pereprobleeme, muust igapäevasest tühjast-tähjast rääkimata.
