«Ilmaküla» on autori kolmas luulekogu „Eikeegi“ (Ilmamaa, 2017) ja „Klaasipuhuja“ (2019) järel. See on kõnd une ja ärkveloleku piiril, somnambuulne ränd, lagunemise kroonika, aga ka väike värviline pidu linnas, mis balansseerib kusagil kummalises vahemaailmas oleva ja kadunu vahel.

nii salalik vale ja võõrik
sitsib juulikuu linnas toas
tuli vist kella viie paiku
tuiutab tühja
une eeskojas nõiahammas
roomab ja roomab ja roomab
ja käspripuust immitseb vaiku