Imemuinasjutt algab mingi õnnetuse või kahju tekitamisega või millegi omandamise sooviga ning jätkub kangelase lahkumisega kodust ning kinkija kohtamisega, kes annab talle abilise või võluvahendi, kelle või mille abil otsitav asi leitakse. Seejärel toimub muinasjutus võitlus vastasega, tagaajamine, naasmine koju, raskete ülesannetega proovilepanek ja lõpuks abiellumine enda või oma äia riigis. Erinevate rahvaste imemuinasjuttude uurimine on näidanud, et need on omavahel lähisugulased. Kui uurida mõnd süžeed või motiivi, siis tuleb seda teha kogu kättesaadavat materjali hõlmates. Seda on Vladimir Propp (1895–1970) ka teinud ning leidnud, et paljud jutumotiivid peegeldavad kunagi ajaloolises möödanikus eksisteerinud institutsioone, riitusi ja elukorraldust.

«Imemuinasjutu ajaloolised juured» (1946) on võrdlev-ajalooline folkloristlik uurimus, mis põhineb autorile kõige kättesaadavamal ehk vene lähtematerjalil, kuid kus seda napib, on kasutatud võõramaist ainest.

Nii oma kirjatöödes kui ka õppejõutöös vaieldamatult isikupärast Proppi tabas lammutav või mahavaikiv nõukogude kriitika, läänes nimetati teda aga marksistlike ideede jutlustajaks. Sellest hoolimata on tema teostest kujunenud tänase muinasjutu-uurimise üks tugisambaid. AER-i sarjas on ilmumas tema teinegi põhiteos, «Imemuinasjutu morfoloogia» (1928). Käesolevale raamatule on autorit tutvustava järelsõna ning ulatusliku kommentaariumi kirjutanud tõlkija Madis Arukask.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.