Ludwig Feuerbach (1804–1872) märgib oma mõtte ja loominguga murrangut saksa 19. sajandi filosoofias. Tema religioonikäsituse tuumaks on väide, et ettekujutuses jumalast peegeldab inimene iseenda meelelist olemust. Tänu Feuerbachile teisenes ka arusaam sellest, mis peaks olema filosoofia ülesanne, objekt ja meetod – temaga seostatakse saksa idealistliku filosoofia ajastu lõppu ning üleminekut materialistlikule kogemusele. Ta on kinnistunud filosoofia ajalukku hilisema sotsiaalkriitilise filosoofia pioneerina. Ise pidas ta end «vaimuravitsejaks«, kelle eesmärk on ravida välja ajastu «pea- ja südamehaigused«.

Koostaja on autori mõtete arengu esitamise huvides valinud kogumikku hilisemast ümbertöötlusest puutumata algversioonid. Temalt on nii autori elu-olu ja materjali tekstoloogilist tausta sisaldav järelsõna kui ka põhjalik kommentaarium.