Siinse töö alustekstideks, mille analüüsist avaldatav uurimus koosneb, ei ole eelkõige «tegelikke realiteete» kajastavad, vaid pigem inimeste kujutluspilte vahendavad kirjutised. Selliseid tekste nimetame imaginaarseteks tekstideks. Nimetatud tekstid on ajaloolaste käsutada olnud juba ammu, kuid senine traditsioon on neis näinud peamiselt lisaallikat «tegelike realiteetide» avastamiseks. Uutele alustele on imaginaarsete tekstide analüüs jõudnud alles viimasel aastakümnel, suuresti tänu prantslaste nn. imaginaarsusajaloo kontseptsioonile. See baseerub lihtsal tõdemusel, et ajaloos on inimeste kujutelmadel ja unelmatel oma tegevusest, teistest inimestest ja maailma asjadest samasugune ajalooline tähtsus, kui «tegelikult» aset leidnud sündmsutel.

Kogu töö baseerub 6 tekstil, mille on kirja pannud kaks XIII sajandi 1. poole autorit: Läti Henrik ja Caesarius Heisterbachist. Esimene on lisanud valitud imelood oma kroonikasse, mida kokkuleppeliselt nimetatakse «Henriku Liivimaa kroonikaks». Teine seevastu pajatab Liivimaast ja siintoimunud imetegudest oma keskajal laialt levinud raamatutes «Imede dialoog» ja «Kaheksa imede raamatut». Kõik 6 teksti on kirjutatud 1220-ndatel aastatel s.t. Liivi- ja Eestimaa aktiivse (s.o. sõjalise) ristiusustamise perioodil.

Sisu:

• Sissejuhatus
• Tekstikorpus
• Analüüs
  • Strukturaalanalüüs
    • Läti Henrik
    • Caesarius Heisterbachist
    • Võrdlev kokkuvõte
  • In- ja intertekstuaalne analüüs
  • Kontekstuaalne analüüs
• Kokkuvõtteks
• Lisa. Liivimaad puudutavad Caesarius Heisterbachist tekstid
• Kasutatud allikad ja kirjandus