Tõrva mu paat, säti vetele vene, punased purjed sa heiska ja sõua sinna, kus sinises kauguses sirendab saar. Vahemerele igatsen taas. Sinu kiharaid, silmituid-sõnatuid lauseid, sinist, mis vete põhjani vaob. All sügavkollase kuu silitan vetesse võrgud, koidikul loomus saab paati. Ka näkineid.
