Torontos ilmunud luuleraamatus on peamiselt paguluses kirjutatud luuletused, kus autor meenutab maha jäänud kodutalu.
SÜGISMEELEOLU
Vahtratelt variseb viimset valgust, sügise algus veretavas metsasalgus. Langevad lehed kahisevad jalus, meel on valus, nüüd on õhtu kaugel kodutalus.
Tuul kannab kõrvu katkeva kaja, kas ei laja selles hääli säältpoolt raja? Hämarusse mattub vana maja, soe ja suur. Nüüd ta tühi nagu mahajäetud linnupuur, mis kord varjas lauluhimulisi linde ja nii rõõmsaid eluinde.
