Tamara Miljutina (1911–2004) pikast eluteest möödus suurem osa Eestis, mõni aasta Prantsusmaal ja neliteist aastat Siberi vangipõlves. Ta ei olnud mõjukates ametites ega teinud erakordseid tegusid peale ühe: ta jäi kõigis olukordades osavõtlikuks ja abivalmis inimeseks, kes pidas ligimese teenimist inimese ülimaks kohuseks ja suureks rõõmuks.