Mälestusteraamat «Päike ja jõgi: Mälestusi noorusmaalt» (1951) on ilmunud postuumselt. Visnapuu alustas selle kirjutamist Saksamaal, kodumaa kaotuse, pagulaselu traagika ja okupeeritud Eesti saatuse muremõtete varjutuses. Sündmused algavad noorusmaaga ning jõuavad vaimsete otsingute kirjelduse ja «Siuru» kevade ning Saksa okupatsiooni aja kaudu välja Vabadussõjani. See oli tiibhobuse märgi all Rootsis tegutsema hakanud Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuse esimene raamat.

Eesti kirjanduse üks suuremaid poeete Henrik Visnapuu sündis 2. jaanuaril 1890 Viljandimaal Leebiku vallas. Tema lapsepõlv möödus eri paigus Lõuna-Eestis – Vana-Kongutas, Meeril, Reolas, Tõõrastes, Tammistus, Vasulas, Sarakustes, Helmes, kus ta isa pidas metsavahi või kupja ametit.

Visnapuu õppis mitmes algkoolis, keskhariduse sai Tartu õhtugümnaasiumis. 1917 astus Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna klassika osakonda ja õppis hiljem samas eesti kirjanduslugu 1920–1921 ning seejärel Berliini ülikooli filosoofia osakonnas ja oli üliõpilaskorporatsiooni «Sakala» liige. Kuni 1917. aastani töötas ta õpetajana Kastre-Peravallas, Koerus, Kavastus ja Tartus M. Aidniku tütarlaste progümnaasiumis ning oli seejärel ajalehe «Tallinna Teataja» toimetuse liige, Vabadussõjas ajalehe «Vaba Maa» sõjakirjasaatja, vabakutseline kirjanik Tartus kuni 1935. aastani. Asus siis Tallinna, kus oli riikliku propagandatalituse kultuuriosakonna nõunik, ajalehe «Uus Eesti» toimetuse liige, kultuuriajakirja «Varamu» toimetaja. Saksa okupatsiooni ajal oli ta Tallinna draamateatri dramaturg ja kirjandusliku almanahhi «Ammukaar« toimetaja.

1944. aasta sügisel põgenes Visnapuu Saaremaa ja Kuramaa kaudu Eestist ning elas Saksamaa ja Austria põgenikelaagreis. 1949. a asus ta ümber USAsse. Henrik Visnapuu suri 3. aprillil 1951. a New Yorgis.

Kolmas trükk