Eesti sai peale taasiseseisvumist 1991. aastal pärandiks oluliselt muutunud rahvastikustruktuuri võrreldes okupatsioonieelse ajaga. Ligi kolmandik elanikkonnast ei osanud eesti keelt. Paljudele mitte-eestlastele ei olnud Eesti taasiseseisvumine vastuvõetav. Noor Eesti riik, mis nägi vaeva väga paljude erinevate probleemidega alates riiklike struktuuride ülesehitamisest ja turumajandusele orienteeritud majandusreformide käivitamisest pidi leidma lahendused ka rahvussuhete pinnalt esilekerkinud probleemidele, pingetele ja hirmudele. Need mitte-eestlaste pinged ja hirmud põhinesid konkreetsemalt määratlemata rahvastikupoliitikal, suhteliselt rangetel keele- ja kodakondsuspoliitikatel, paljude riigiametnike oskamatul ja ebaadvekaatsel käitumisel muulastega ning mitmete tegurite koosmõjust tuleneval määramatusel tuleviku suhtes.

Ilmunud ka inglise keeles: „Estonia's Integration Landscape: from Apathy to Harmony“.