Jutustus Irtõši äärse külakese ja kolhoosi igapäevaelust.

«Oli tuhande üheksasaja kolmekümne esimese aasta märts.
Nädalapäevad märatses kange lumetorm, ajas teed umbe, mattis majad räästani lumme. Siis andis torm järele. Ilm läks selgeks ja külamehed ütlesid: see oli selle talve viimane möll. Nüüd ehk paugub veel korra jumalagajätuks pakane või läheb kohe soojale.
Ja paistis, et läheb soojale. Peagi lõi mustendama sõnnikune teetriip Irtõsi jääl, peagi alanesid ka hanged Krutõje Luki küla vahel ja juba välgatasid majade aknad... Kiirustades tõusis päike teispoolt Irtõšši ja öösel roomasid rasked madalad pilved jõe järsu kalda kohal....»