Heinrich Oja · H. Oja · 2004

Heinrich Oja · · 2004
RABARINNAL
Sookailude lõhn on nii vänge,
see uimastab, peletab mind.
Elaks seal, kus kõrgemaid mände,
kus kergemalt hingaks mu rind.
Tuul rabaski ärkab ja uinub
ning ärgates ringutab end.
Pea kadunud roidumus, tuimus,
läeb tööle torm, noorem ta vend.
Siis kaeblevad männid ja kased,
mõni nõrgem neist murda end laseb.