Raamatus on kaks baltisaksa kirjaniku Else Hueck-Dehio juttu vanast Baltikumist.
Esimese jutu «Taft zum Kragen» tegevus toimuv vanas Tartus. Äsjaabiellunud noor pastoriproua soovib oma jõulukleidile siidkraed. Pastorist abikaasa noomib oma naise sellise «jumalavallatu» soovi pärast läbi. Mõte siidkraest jääb aga kummitama ning kirikupalve ajal juhtub pastoril ootamatute tagajärgedega sõnavääratus.
Teise jutu «Tante Tüttchen» tegevus toimub ühes Eestimaa mõisas ja kirjeldab praeguseks kadunud elu-olu.

Raamatu saatesõnas ütleb tuntud saksa pianist Wilhelm Kempff autori kohta järgmised kiitvad sõnad:
«Es war eben wie bei einem Mozart-Andante: Schon bei den ersten Tönen spüren wir, dass alles nicht so schrecklich auf dieser Welt ist, dass es soviel unausgesprochene Schönheit gibt... Denn Else Hueck-Dehio versteht noch die Sprache des Herzens, jene schier verlorene geglaubte Sprache, in der – wie in der Musik – die Pausen nicht überspielt werden, jene Pausen, in denen wir ganz still und dankbar werden, dankbar dafür, dass wir Menschen noch trotz allem an die Kraft des Herzens glauben dürfen.»