Kui Liis üles jõudis, oli välisukse raputamine lõpetatud. Õues kõneldi. Ta astus kikivarbail esikusse, tekitamata oma pehmete toakingadega vähimatki müra. Ettevaatlikult surus ta kõrva ukse ja piida vahelisse pilusse. Jutt käis saksa keeles.
«Asjatu vaev,» ütles hele falsett baieripäraselt. «Keegi ei tule avama.»
«Sellest kolast oleksid isegi laibad ärganud,» urises teine, keda südasuvelgi näis vaevavat kibe nohu.
«Paistab, et preili Hõbemägi on tõesti ära sõitnud,» kõneles kolmas vigases balti murrakus. «Kiri uksel räägib õigust.»
Liis võpatas. Seda häält ta tundis. See kuulus Elmar Millerile, tuntud riidekaupmehe ninakale pojale, kes oma vanemaid saates endistel aegadel oli korduvalt kasutanud Hõbemägede külalislahkust.
«Kas me ei vaataks parem mõnd teist,» ütles falsett. «Võib-olla see kuut siin ei meeldigi härrale komandandile.»
«Aga ei,» katkestas teda Miller. «Kinnitan teile, see on parim üksikelamu selles linnaosas. Eraldatud, pargi ja mere lähedal, puhtad ja valged ruumid, vann... Peened supelvõõrad katsusid igal suvel siit peavarju kaubelda, aga vana Hõbemägi oli niisugune veider tobu - ei võtnud, kinnitas, et ei taha raha teenida kodurahu arvel.»
«Noh, siis lööme ukse sisse,» sõnas nohuhäälne.
«Mis sa endale lubad,» hüüatas falsett etteheitvalt. «Me oleme kultuurinimesed, viisakates majades käitume viisakalt. Tuleme peale lõunat tagasi, võtame Schneeweissi käest mõne lukussepa kaasa, küll see leiab juba ukse jaoks kohase võtme.»
«Täiesti õige,» ütles Miller õhinal.