Ed. Vilde, E. Särgava jt. kõrval on kriitilise realismi süvendamisel suuri teeneid Jakob Mändmetsal (1871-1930). J. Mändmets tuli kirjandusse 19. sajandi lõpul romantiliste jutustustega. Sajandi vahetusel jõudis ta realistliku elukujutuseni. Tuginedes eesti kriitilise realismi saavutustele ja vene klassikalise kirjanduse eeskujudele loob Mändmets 1905. a. revolutsiooni eelsel ja järgsel perioodil arvukalt oma loomingu paremikku kuuluvaid jutustusi ja jutte külaelust, mis on kantud ühiskonna kritiseerimise tendentsist. Sajandi teisel kümnendil ulatuvad Mändmetsa loomingusse küll psühholoogitsemise püüded, kuid 20-ndail aastail saab ta neist üle. Tugeva realistina, kellel on teeneid eesti novelli arendamisel ja sõnavara rikastamisel, jääb Jakob Mändmets oma rahva huve teeniva loominguga püsima eesti kirjandusse.