Poeetiline näidend
Jeanne d’Arci loo eelmängust.
«Jeanne d’Arci armastuse müsteerium» on väga julge ja isiklik teos.
Péguy on püüdnud sõnadesse panna Jeanne’i palvet, nii nagu ta seda on kuulnud, vaadates iseenda südamesse.[i:409]
Teose väga eriline rütm sunnib aega peatuma, loob pihtimusliku meeleolu ja müsteerium seab samme tasa kuid kindlalt, nagu veetilk uuristab auku kaljusse.
Näidend leiab aset keset 100-aastast sõda Jeanne’i kodukülas enne Jeanne’i ajalooareenile astumist. Lihtsustatult on see 13-aastase Jeanne’i vaidlus oma 10-aastase mängukaaslase Hauviette’iga ja seejärel 25-aastase frantsiskaani nunna Madame Gervaise’iga. Nad kõik saavad teineteisele midagi õpetada, aga kõigil neil on oma tee, oma viis olla Jumala käes ja seista vastu üleilmsele Kurjusele. Vastavalt keskaja kolmele seisusele esindab Hauviette töötegijaid, Madame Gervaise vaimulikke ja Jeanne sõjamehi, seda veel ise teadmata. Jeanne’i ligimesearmastus, ängistus, kannatuse mõtte ja kutsumuse otsimise valu põrkub Hauviette’i põikpäise lootusega ja Madame Gervaise’i õpitud alandlikkusega.
Näidendi südames on Madame Gervaise’i litaanialik monoloog Jeesuse kannatusloost tema ema Maarja silmade läbi. Poja ja tema ema kannatuslugu on seal nii käega katsutav, nii välja joonistatud, et kohati ei koge me enam vormi, vaid mateeria ise pääseb võimule oma tiheduses.
«Jeanne d’Arci armastuse müsteeriumi» on korduvalt ka lavale toodud, sealhulgas mängitud Vatikanis kolmele paavstile.
