Tartu on ülikooli linn. Ülikool on tema mõte ja süda, mis avab end Ateenas Emajõel. All-linnas, kus alma mater'i kuus dooria sammast tähistavad ühelt poolt Kreeka taassünni idee võitu, teisalt aga ka Eesti rahvusliku kultuuri üht algust. Teine algus on ülal Toomemäel, kus ülikooli professorite poolt loodud ansambel kätkeb endas teadus- ja haridustemplit pargis: iidse toomkiriku varemetesse ehitatud raamatukogu, anatoomilist teatrit, tähetorni, kliinikut ja sildu. Klassika kõrval on Tartul veel teinegi hing, mis hõõgub tema punastes telliskiviseintes, tehes ratio kõrval panuse ajastu teisele olulisele märksõnale – tunnetele.

Käesolev kogumik «Linnaehitajana Tartus» on kolmas Johann Wilhelm Krause kataloogide sarjas (esimene „Johann Wilhelm Krause. Kunstnikust arhitektiks“ ja teine „Johann Wilhelm Krause. Arhitektina Liivimaal“), mis üritab leida võtit ühe hariduse templi ja valguse linna sügavamaks mõistmiseks.