Oleme aastakümneid olnud äärmuses õpikutes kirjutatud äri- ja juhtimisteooriate rakendamisega ja teeseldud uljusega korporatiivreligiooni kummardanud. Kuid kesktee leidmiseks tuleb tunda mõlemat serva ja neist kujundada Covidi-järgne juhtimiskäekiri: juhtimiseta juhtimine. Selle raamatu üleskutse on lõpetada juhtimisteooriate loomine ning lõpetada juhtimine, sest me oleme tegelikult mastaapses juhtimiskriisis. Riigis, organisatsioonides, iseendas. Ise oleme selle kriisi loonud ja ise saame seda lahendada.
Minu lugu lähtub põhimõttest, et kogu juhtimine on ajutine ja lõpule määratud. Me kõik tuleme üksteise eludesse ajutiselt midagi andma ning midagi võtma, et siis tänutundega edasi minna. Me kõik oleme ajutised – üksteise eludes, organisatsioonides, füüsilises elus tervikuna. Me ei peaks kunagi võtma end või eriti teisi inimesi kindlana oma elus. Kõik, mis sünnib, see sureb. Nagu looduses – ei saa kogu aeg kanda maitsvaid vilju – vahepeal tuleb visata vanad lehed maha, puhata, et siis jälle tärgata, õitseda ning alles siis jällegi kanda vilju.
IVAR RAAV on korporatiivmaailmas kärjääri teinud juht, kes hoolimata kõigist saavutatud «unistustest» leidis end siiski kohas, kus ihaldatud õnn ei seisnenudki heas palgas ja mõjukas positsioonis. Läbides sügava enesesse vaatamise perioodi on ta asunud ühendama inimeseks olemise, juhtide ja alluvate maailma meeskondade ja juhtide koolitajana. Tema meeskonnas töötanud 60 juhti ja 2000 spetsialisti on näinud tema kasvamist juhina, edu ja läbikukkumisi. Tänaseks hinnatud koolitajana räägib ta lahti oma põhimõtted ja kogemuse kuidas ühendada maailmad, kus ei ole traditsioonilist juhtimist, vaid on suhe ja side inimeste vahel. Ivar on õppinud matemaatikaõpetajaks, organisatsioonipsühholoogiat ja teraapiat, ehitanud üles mitmetest lähenemistest oma viisi kuidas töökohtades inimesed rohkem iseendad saaksid olla ning toob selles raamatus välja oma olulisimad põhimõtted, et juhtimiskvaliteet muutuks tasemele, kus me teame, mida oodata juhtidelt ja seda ootust ka julgelt väljendada. Mitte keegi ei tohiks aktsepteerida kehva juhtimist – see on Ivari põhimõte.
