Romaan «Jumalad janunevad» ilmus 1912. a. ja käsitleb Prantsuse 1789. a. revolutsiooni. Revolutsioon, hea neile, kes maad said, polnud hea neile, kes tahtsid enda omandust alal hoida: talupojad ja kodanlased loobusid sellest varsti. Seda loobumist kirjeldab France oma romaanis. Majesteet-rahvas väsib varsti oma kuningriiki valitsemast: ei hääleta enam, sektsioonid on tühjad: aastal 1793 on pealinna 700 000 elaniku hulgas ainult 3000-4000 vabariiklast. Esimeste aastate vaimustusele järgnes väsimus ja võib-olla ka vastikus. Jakobiinlased on uppunud ükskõiksuse merre. France ei näe revolutsiooni ta iluduses. Ta on karm žirondistide vastu, kes on ta arvamise järele edevad, meeletud, auahned ja kergemeelsed, ühel hoobil parajusmeelsed ja käremeelsed, nõrgad terroris nagu halastuseski, pakilised sõda kuulutama, kuid pikalised seda pidama.
