Heinrich Oja (1924) on lõpetanud TPedI eesti keele ja kirjanduse osakonna, töötanud õpetajana Kaansoos, Lahmusel ja Mustla keskkoolis.
Luuletusi hakkas autor kirjutama keskkoolis. Luuletusi on ilmunud «Sakalas», «Eesti Maas», Viljandimaa luuleklubi luulevalimikes «Valguseoks». Alates 2000. a. on ilmunud neli luulekogu «Hääl varjust», «Varjust valgusesse», «Päevaveerik» ja «Mõttepisäre».

RABARINNAL

Sookailude lõhn on nii vänge,
see uimastab, peletab mind.
Elaks seal, kus kõrgemaid mände,
kus kergemalt hingaks mu rind.

Tuul rabaski ärkab ja uinub
ning ärgates ringutab end.
Pea kadunud roidumus, tuimus,
läeb tööle torm, noorem ta vend.

Siis kaeblevad männid ja kased,
mõni nõrgem neist murda end laseb.