«Ma ei saa sind endale lubada,» sosistas mees minu pead paitades.

Naeratasin läbi kurbuse. Mulle tundus, et tal oli tegelikult õigus. Ta ei saanudki mind endale lubada, sest olin tema parima sõbra Robi väljavalitu. Tõusin voodis istukile ja sättisin valget lohvakat triiksärki oma seljas. Mees tuli veidi lähemale. Ta poetas oma käe õrnalt minu pluusi kaelusest sisse ja paitas rangluud, libistades sõrmedega pehmelt üle kaela, jõudes lõuani... Armsaim mängis oma pöidlaga üle minu paokile vajunud suu. Silmi sulgedes nautisin hetke. Chris põimis oma käe ümber minu kukla, lähenedes õrnalt suuga huulteni. Vaatasin teda. Tema silmad olid lähedaltki vaadates nii imelised..., nagu oleks neis eraldi maailm.

«Saad küll...,» vastasin talle enesekindlalt. «Sa saad mind endale lubada, nii nagu mina saan sind endale lubada.»