Tiit Kändler on kirja pannud oma lapsepõlve loo humoorikas ja kaasahaaravas võtmes. Teos peegeldab ehedat elu Kalamajas 1950ndatel, aga ka Turbas, Lille­külas ja tänases Reaalkoolis.

«Jahu tänaval maja number kümme teisel korrusel oli neil kolm tuba. Laudpõrandatega ja nii, et esimese toa kaks akent vaatasid alla Jahu tänavale, ema-isa magamis­toa aken ja selle toa aken, kus oli Tiidu voodi ja mängunurk ja ema trümoo, vaatasid maja suurde hoovi. Sealt oli hea näha, kes hoovis mängisid, aga natuke õudne oli ka, sest sealt nägi Suur-Patarei tänaval laiuva ja kõrguva Patarei vangla katust, mis ajas hirmu peale: äkki vangid põgenevad ja tulevad, murravad tuppa ja võtavad köögist sahtlist kõige suurema, liha lõikamiseks mõeldud eestiaegse noa (see oli ema jutt) ja siis… Merd näha polnud, aga see Patarei vangla, see paistis aina silma. See oli umbes siis, kui prantslased sõdisid Vietnamis, suri kirjanik Bernhard Shaw ja kunstnik Henri Matisse võitis Veneetsias auhinna.»

Tiit Kändler on 16 aastat teadlasena töötanud ja Endel Lippmaa juhendamisel doktoritöö kaitsnud autor, kes on kirjutanud kõigist kultuurivaldkondadest ning eri väljaannetes huumorit ja satiiri, kolumne ja esseesid, raamatututvustusi ja regulaarseid eri laadi lugusid teadusest.

Kändler on avaldanud 17 raamatut, multifilme, tele­seriaali ja dokumentaalfilmi ning tõlkinud umbes sama palju raamatuid. Ta on pälvinud mitmeid teaduse popu­lariseerija auhindu, elutöö­preemia 2016. aastal, Euroopa teaduskirjaniku auhinna 2012. ja Valgetähe V klassi ordeni 2001. aastal.