Jaan Tõnisson oli Eesti iseseisvumisele eelnenud aastakümnete olulisim rahvajuht, kes jäi mõjukaks tegelaseks esimese iseseisvusperioodi lõpuni. Tegevust alustas ta «Postimehe» toimetajana, hiljem oli korduvalt riigivanem. Ta võitles demokraatia, rahvusliku iseteadvuse, kõlbluse ja karskuse eest. Ta seisis paljude suurte algatuste ja ürituste eesotsas.

Kuigi teda kui aatemeest on vastandatud nn. majandusmeestele, tegi ta palju ka majanduse arendamiseks, eriti ühistegevust propageerides. 1905. a. revolutsiooni ajal kutsus ta üles vägivallatule võitlusele. Aastal 1917 tegi tema ettepaneku Vene riigist eraldumise kohta. 1930. aastate kriisi ajal jäi ta erinevalt paljudest Euroopa poliitikutest demokraadiks. Oma põhimõtete ja tegevuse eest pidi ta korduvalt viibima vangistuses ja seal ta ka suri.

Tõnissoni kohta on ilmunud küll erinevaid raamatuid ja uurimusi, kuid seni puudus vajalik mahukas artiklikogu. Artikleid ja muid tekste kirjutas ta pikkade aastate jooksul väga palju. Käesolev raamat sisaldab Tõnissoni tähtsamaid iseseisvumiseelse perioodi kirjutisi.