Sõnaraamat, mida te tavaliselt kasutate, võib väga hästi olla sine qua non, kui teil on vaja ligi pääseda üldtunnustatud leksikograafilisele tarkusele, aga nagu juba Ambrose Bierce oma õelalt teravmeelse «Saatana sõnaraamatuga» -- mis on ka siinsetel lehekülgedel korralikult esindatud -- näitas, ei käitu sõnad alati nii hästi, kui meie ideaalis soovime.
See ei tähenda, et sõnaraamatud ei seleta kõike nii, nagu see on. Nad täidavad oma ülesande nende puhul, kes arvavad, et kaks pluss kaks on alati neli ja lühim ühendusjoon kahe punkti vahel on alati sirge. Aga nagu Mae West kunagi märkis, on kauneim ühendusjoon kahe punkti vahel kumerus. Küüniku sõnaraamat pruugib mõnevõrra seda kumerust. Ja mitte ilma pahatahtlike kavatsusteta.
See küüniline kõvertee on sageli väga humoorikas ning hulga auväärsem ja mõnusam tegelikkuse hindamise viis, kui ellu range tõsidusega suhtumine. Iiri luuletaja Paddy Kavanagh kirjeldas kunagi tragöödiat kui väljaarendamata komöödiat, ja tal oli õigus. Loomulikult on ka vastupidine väide õige. Piiskop Whatley ütles, et õnn pole naljaasi. Komöödia ka mitte.