Kapitalismi süvenedes kasvas kiiresti maata inimeste hulk, kes töö puudusel olid sunnitud suunduma mitmesugustele töödele Eesti linnadesse või Peterburi, kuid samuti rändama Sise-Venemaa kubermangudesse. Tööpuuduse kasv võimaldas kulakuil, mõisnikel ja linnakapitalistidel teostada üha halastamatumat tööliste ekspluateerimist.
Sellist olukorda kujutabki Vilde realistlikult oma romaanides «Külmale maale» ja «Raudsed käed». Mõlemat romaani ühendab kapitalistliku kurnamise paljastamine - esimeses maal, teises linnas.
Romaanis «Külmale maale» kujutatakse karjuvat ülekohut, mille all kannatavad maa kehvikud ja näidatakse, kuidas selline olukord põhjustab kuritegevust.
«Raudsetes kätes» aga näidatakse, kuidas külast mõisniku või kulaku orjusest linna põgenev tööline satub uude orjusse kapitalistlikus vabrikus, kuidas tööline kapitalistlikus ühiskonnas kannatab kõikjal kõige julmemat ülekohut ja kuidas loodetud vabrikutöölise paremused osutuvad tegelikult petlikeks.
Juhan Käosaar