Ruhnu põliselanikud olid rootslased. Saare ainsa küla väike elanikkond elas väga arhailist talupojaelu, rääkis veel möödunud sajandi esimesel poolel igivana rootsi dialekti ja kandis ikka veel argipäevitigi rahvarõivaid. Saarel võis näha nii mõndagi, mis mujal maailmas ammu kadunud. Ühesõnaga: Ruhnu mõjus omamoodi reservaadina. Muidugi tõmbas see ligi uudistajaid, sh teadlasi ja kunstnikke.

Ent mitte kõik ei tulnud üksnes uudistama: oli tavaks, et saarel teenib riigirootsi kirikuõpetaja, ning just pastoriprouana sattus saarele ka selle raamatu autor.
Eriti paelusid noort abielunaist saare naispere tööd ja tegemised, millele ta südamest kaasa elab, ent taustal näeme saarerahva elu üldisemaltki, mis kindlasti aitab vastata küsimusele, mida Rootsi naasnud autorile esitati elu lõpuni: kuidas see elu seal Ruhnus oli?

Kogu saarerahva evakueerimise järel Rootsi 1944 katkes põlvkondlik järjepidevus. Ruhnlastest jäänud hindamatu väärtusega vanavara jäi ripakile või tassiti laiali, sissetulnutele võõra küla hoonestusel lasti laguneda või tõmmati allesjäänu kolhoosi ajal lausa organiseeritud korras maha.
Selles raamatus kirjeldatud küla on tundmatuseni muutunud. Ja kogu säilinud ainelise pärandi kõrval on hoopis vähe säilinud vaimset pärandit. Ega olegi enam suurt kelleltki küsida, kuidas need ruhnlased MÕTLESID?

Selle raamatukese eesti keelde vahendajad loodavad, et need mälestuspildid aitavad muu kõrval veidi kaasa selle mõistmisel.