TIGU Umbudused ja pilves olid ilmad, maa peenes pihuvihmas ligunes. Mis õnn ja hüve! neist päevist arvas üsna väike ja alles noorukene Tigu, kes nüüdsama oli pähe saanud silmad ja rõõmsalt roomas mööda Tamme tüve.
Kuid kõrgelt üle taeva tõusvas koidus lõi järjest rõõmsamaks siis kastesära ning tõusis Päike.
Noor Tigu tüve varju hoidus ja pööras silmad ära, ning häälgi hirmu pärast värises tal vanalt targalt Tammelt pärides: «Mis tuleriit seal taevas loidab - kas nüüd me mõlemad ja kõik maailma asjad surnuks põlevad?» «Ei,» vastas Tamm, «nii selge hommik koidab, nii Päike tõuseb oma jõus ja ilus. Kui sinu silmad sellega ei harju, siis ei sa sellepärast sure; sa roni maha, mine sambla varju ta kiirte särast, ja jäta mure maailma pärast!»
Nii nagu Tigu Päikeses maailma lõppu, üks Toomas Toompeal nägi punast lippu.
