Wilhelm Palo sündis 1909. a. Võrus. Kuna ta oli vanematelt pärinud muusikaande, mängis ta viiulit juba Võru Poeglaste Gümnaasiumi viimastes klassides, õhtuti kohaliku kino kvintetis ning suvel teater «Kandle» suveorkestris. Hiljem sai temast elukutseline muusik. Ta on mänginud kabaree- ja tsirkuseorkestrites, Pärnu Rannahotelli suveansamblis ja lõpuks, kuni kodumaalt põgenemiseni 1944. aastal, Riigi Ringhäälingu Sümfooniaorkestris. Ka paguluses jätkas ta muusiku ametit, mängides viiulit Poola Ringhäälingu sekstetis ning hiljem eesti pagulasteatri orkestris Saksamaal.
Enne emigreerumist Ameerikas haigestus tema parem käsi nii raskesti, et ta pidi loobuma muusikast jäädavalt. Seetõttu alustas ta Texases kauboina ning pidas hiljem mitmeid teisigi ameteid, kuni südamerabandus ta varakult pensionipõlve pidama sundis. Kuna ta oli isalt pärinud ka luuleande, siis hakkas ta ajaviiteks tegelema kirjutamisega.
Ehkki Jumal on teda raskesti katsunud, usub Wilhelm Palo kaljukindlalt Jumala abisse. Teisiti ei saa ta seletada paljusid imekombel pääsemisi kindlast surmast. Nii pääses ta Tallinnast põgenema koos naise ja neljakuuse pojaga siis, kui venelane oli juba pealinnas sees. Laevalt, mis oli kohe väljumas, tõsteti ta koos perega maha ning see laev vajus torpeedotabamusest merepõhja ühes tuhandete inimestega. Dresdenist lahkus ta oma perega otse enne pommitamist. Ta tuli eluga välja ka kahest raskest südameoperatsioonist ning pärast kolmekümneaastast halvatust elustus korraga ka tema haige käsi.
Kõiki oma elujuhtumisi keerulistel aegadel meenutabki Wilhelm Palo oma raamatus.