Siia raamatusse on kogutud võõrvõimude poolt küüditatud inimeste saatused: nende mälestused, nii kurvad kui veidi rõõmsamad hetked, saavutused ja mõtted. Need on inimesed, kes pilluti laiali mööda maailma kõledaid paiku ning keda sunniti jooma kannatusekarikast. Siiski oli mingi jõud, mis ei lasknud neil pisaratest pimedaks jääda ega hingevalust hulluda. See võim oli eestlastlik visadus. Usk oma juurtesse ja kodumaasse. Nemad ongi Kalevipoja lapsed, kes tulid kaugelt tagasi ning ehitasid oma kodud varemetest taas üles.