Autori esimene luulekogu «Orjaitkud» püüdis tungida Eesti ärkamisaega. Käesolevas kogus kaitseb autor inimese kustumatut püüdu armastuse ja helluse järele.
JA KUIGI ma ei tea sa tuled kust meel aimab juba kätepuudutust ja keel see imelisi sõnu seab sest süda ootab tema tõde teab.
KUI JUBA KANNAD ABIELUVALJAST ei võõrast koplist nilpsa rohtu haljast.
