Käesolevas teoses - õigemini katketes suuremast teosest, mida ei keegi Jaan Oksa kirjanduslikest sõpradest tervikuna pole näinud ja mille osad, nagu nad siin esinevad, olen leidnud autori järelejäänud paberitest, tema venna poolt mulle lahkesti tarvitada antuist - esineb Jaan Oks rohkem kui mujal «tumedama inimeselapsena», nagu ta ise ütleb: «ole segane ja laula elu-kadu».
Olen kahelnud, kas seda raamatut üleüldse välja anda: Jaan Oksa segasus, saamatus värsi valitsemises, puuduvad osad j.m., see kõik teeb «Kannatamise» raskesti loetavaks ja nõuab korduvat lugemist. Kuid loodan, et «tumeda inimeselapse» harrastajaid on rohkem kui mõni üksik. Arthur Adson