Viiburist pärit kirjaniku Auni Nuolivaara romaan «Karjus, tüdruk ja perenaine» sai üldise kirjandusliku tunnustuse. Ülisooja vastuvõtu põhjuseks on jutustuslaadi omapärane meelekujutus ja jõud, mis vastupandamatult haarab lugeja ning pakub talle tavalisest enam. Romaani kangelaseks on «ainult» väike karjapiiga, «võõrail väravail kulgeja», kellele saatus laseb osaks saada vaevarikka ja rõõmuvaese lapsepõlve ja kelle iseloom neis karmides oludes karastub. Katri tuleb võitjana välja kõigist katsumustest: näljast ja peksust, võitlusest metsalistega ja küpsemisea masendavast üksildusest. Naiiv-sentimentaalsena ja kõigepealt kristlikuna ja vagana ongi autor püüdnud Katrit kujutada, ja kui arvestada ajavaimu ning kasvatust Soomes XIX saj. keskpaiku, siis tundub ta kuju usutavana. Selles arenguloos on, tõsi küll, Mai Roosi ja Jenoveeva lugude naiivset sentimentaalsust, kuid lõpp-peatükkides, kus Katrit ootab ta noor õnn, me alles märkame, kui läbimõeldult on autor siiski võtnud oma ülesannet: too XIX saj. Soome metsakolkais konformselt kasvav tütarlaps läheb täisealiseks saades – oma iseloomu tõttu paratamatult – vastu ajutisele kalgistumise võimalusele ja suurtele sisekriisidele.
A. Selge