Päevil, millal fašistlikud jõugud valgusid meie maale, ei löönud nõukogude inimesed vankuma. Rinnaga tõusid nad kodumaa kaitseks, jahvatasid läbi vaenlase elavjõudu, peatasid ta, siis aga läksid ise üle otsustavale pealetungile. Relvi ei pannud käest ka need inimesed, kes ajutiselt jäid vaenlase poolt okupeeritud territooriumile. Ühele nendest – Vasknarva alevi põrandaalusele komsomoli organisatsioonile, maa kommunistlike noorte tagasihoidlikele võitlussaavutustele ja kangelastegudele, kes Suure Isamaasõja päevil tõusid üksmeelselt nõukogude võimu kaitseks – ongi pühendatud käesolev kirjutus. Noorte südameis elas kustumatu vihkamine fašistlike röövvallutajate vastu ja leegitsev, piiritu armastus kallile kodumaale. See jutustus on kirjutatud säilinud dokumentide ja osavõtjate mälestuste järgi.
