Romaaniga Karu süda (1989) laialdase huvi äratanud autori seekordne teos on omamoodi alguste ja põhitõdede raamat, kus lapsehinge kannatuste ning ülenemiste taustal möödub ka ühe linna sõjaeelne, sõjaaegne ja sõjajärgne vapustusterohke elu.
Ent autor ei anna sellest kõigest realistlikku pilti, vaid loob omapärase mütoloogilise panoraami, kasutades oma taotluste võimendamiseks pühakirjatsitaate ning -paralleele, antiiksümboolikat, groteski, saavutades nii romaani mitmetasandilisuse ja tiheda läbikootuse.