Kalju Ahven suri 26. juulil 1946 enne oma 25. eluaasta täissaamist Niendorfis Lübeckis. Sõjavangilaagri ebainimlikes tingimustes haigestus ta kopsutuberkuloosi, mis lühikese ajaga ta lootusrikka elu kustutas. Tema saatus, mis viis koolipingist ja loominguliste püüdluste juurest sõjateele, sümboliseerib tuhandete eesti noorte saatust Teises maailmasõjas.
Kogu on toimetanud ja selle sissejuhatuse kirjutanud K. Ahvena sõjavangilaagrikaaslane ja ta päranduse säilitaja dr. Otto A. Webermann, kes juba 1951. a. esitas oma doktoritööna uurimuse Kalju Ahvena loomingust.

VARJUD
Hämarad varjud must mööduvad lõputus, lõputus reas;
hämarad varjud - nad lehvivi juuste, vaid sidemed peas.

Astuvad vaikides vaikuses, kõlatu sammude takt.
Nägudel säramas rõõmu, sest lõpule jõudmas on matk.

Sidemed silmadel verised, mõnel veel veritseb haav,
surm oli julge ja uhke: kord kodule vabadus saab!

Tuhandeid nägusid: sõber - ja kas see sääl pole su vend?
Südames sügavalt häbenen: tunnen kui petjana end.

Oli ju avatud kõigile, mullegi käia see tee.
Aga ma valisin teise, ma valisin tee üle vee...

Nüüd aga mööduvad minust nad vaikides lõputus reas -
varjud - ja näe, olen lõpuks ka minagi varjude seas.

Niendorf/Ostsee, 27.3.46