Jutustuses «Kasakad», mis ilmus 1863. aastal, leidis Tolstoi oma filosoofilistele ideedele selge kirjandusliku rakenduse. Looduse ja inimese kui looduse osakese kujutusele omistab kirjanik suure progressiivse tähenduse, samastades rahva elu looduse eluga. Ta seab võrdlematult kõrgemale tsiviliseeritud inimestest Oleninist ja Beletskist tsiviliseerimata loodusrahva esindajad Lukaška, Marjanka, Jeroška jt. Nende terve, rikkumata eluinstinkt harmoneerib neid ümbritseva loodusega, Marjanka ilu looduse iluga. Päikeses säravad mäed, elujõuline ja võimas loodus vajutab Tolstoi kirjeldustes kõigele oma pitseri ja dikteerib kõigile eluviisi, mis ei ole kunstlik, vaid loomulik nagu loodus ise.
F. Kõlli