«Mälestused ise on pehmed nagu kassikäpad. Ja ka mina olen pehme kassikäpp. Ent mu küünekesel on veel varuks midagi, mida ma ei teadnud oodata ja mis mind ehmatab. Kriibib: kui inimene eksib, võib ta oma viga parandada, aga kui raamat eksib, on kuri karjas. Raamat ei tohi eksida. Viga jääb umbsõlmeks sisse ja seda ei haruta enam keegi lahti. Ja küüneke kriibib edasi. Kriibib: mõnikord on parem mõnest mälestusest loobuda, kui see kirja panna. Et see ei muutuks raamatus valesti mõistetavaks, sest mõnikord on mälestusel rumal komme joosta mööda inimesi nagu koer ja nende peale haukuda.» Heljo Mänd
