Hakkasin kiiresti Ainat kuivatama ning jälgisin silmadega Sassi. Panin tähele, et ta oli korraga üsna ebatavaliselt endast välja läinud. Ta väike lõug ja õlad võdisesid nagu mingis vihapalavikus. Niisugusena polnud ma teda veel näinud. Viskasin ka temale rätiku õlgadele: «Säh, kuivata ennast kähku ära!»
Sealjuures arvasin ta pilgu põhjas nägevat mehist võitlust pisaratega. Nii haledasti püsti olid ka ta pisikesed kondised linnuõlad, et ma käe sirutasin. tal ümbert kinni võtsin ning enda vastu tõmmata tahtsin. Tema aga rapsas minust ägedasti lahti, nagu oleks mu käsi tuline olnud või ma ise üleni okastega kaetud. Hetkeks viskas ta mulle nii metsiku pilgu oma tumedate kulmude alt, et ma lausa jahmusin. Isemeelne ja tõrges, niisugune ta on! Võib siiski olla, et Vestal on õigus ja Sassile kuluks ennemini üks korralik nahatäis ära kui hea sõna või hellitus, mõtlesin sel hetkel pahaselt.
Vahepeal oli ka Marelle sündmusi jälgides ilmselt omad avastused teinud, sest ta küsis korraga Sassilt kohkunud imestusega:
«Sass, kas sa siis ütlesid kurat?»
«Kurat! Kurat! Kurat!» karjus Sass. »Ütlesin jah! Mis te mulle teha võite? Kõik vannuvad. Ise vannute ka ja räägite rumalasti. Vesta ütles, et me oleme sitavaresed...»