Reisida Ameerikasse -- milline seiklus! Kati on üliõnnelik isegi siis, kui ta peab oma tädi sinna kaasa võtma!
On aasta 1950, varsti pärast sõda, ja loomulikult on see suur seiklus, pääseda sellele suurele läänes asuvale maale. Kati on uudishimulik ja rõõmus, vaatab kõigele uuele terve ja rikkumatu pilguga. Kujuta ette, et võid minna ja korjata endale vajalikke asju iseteenindavas supermarketis, ja seda kasvõi keset ööd! Kujuta ette, et istud drugstore'is ja vestled lihtsalt kõikide sõbralike lauanaabritega! Kujuta ette kõiki neid autosid, kas võib juhtuda, et ameeriklaste jalad hakkavad kärbuma?
Jah, on palju asju, mille üle imestada ja rõõmustada.
Kuid on ka üsna palju asju, mida Kati välja kannatada ei suuda -- näiteks seda, kuidas lõunaosariikides musti koheldakse.
Ja kogu aeg on kaasas Tädi. Tädi, kes teda hoiatab: «Ära sa iialgi ameeriklasega abiellu, sellest tuleb ainult häda ja viletsust!» Tühjagi!
Astrid Lindgreni esimese välisreisi raport aastast 1950. Milline tähelepanuvõime tal on! Milline huumorimeel ja löögivalmidus! Ja loomulikult on paljud juhtumised koomilised ning muidugi on paljud asjad ka paremuse suunas muutunud.
«Neegriprobleem» pole Ameerika Ühendriikides tänapäeval enam selline probleem nagu 1950ndatel aastatel. Enam ei istu bussides eraldi valged ja mustad. Kuid rassism eksisteerib kahjuks endiselt, ja mitte ainult Ameerikas.
Sellepärast on niisugusel raamatul nagu «Kati Ameerikas» tänapäeva noortele inimestele endiselt palju öelda. Ja pealegi on see fantastiliselt lõbus raamat!