Raamatus on autori pühendus.

«Olen kirja pannud mõningaid mälestusi oma lapsepõlvest, alates ajast, mil hakkasin ennast mäletama. Tegin seda sellepärast, et ei katkeks mälulõng; et minu lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed ja nendegi lapsed teaksid oma esivanemate lugu, ajastut, milles nad elasid ning kannaksid neid teadmisi edasi põlvest põlve. Võib-olla leiavad nad siit midagi kasulikku enestegi jaoks. Midagi niisugust, millest õppida. Õppida kasvõi sedagi, et elu ei ole alati ainult roosiaed. Tihtipeale kohtleb saatus inimesi väga karmilt. Ja siis on väga tähtis leida endas jõudu, energiat ja optimismi, et edasi elada ja mitte kaotada lootust paremale tulevikule.»

Mälestuste teine osa keskendub autori sõjajärgsele elule Eestis pärast Siberist naasmist.