Riigivolikogu valiti ilma konkureerivate kandidaatideta, trummide ja pillide mürinal, miitingute ja rongkäikude kohinas. Linnavalitsusest väljasaadetuina käisid eriametnikud majast majja meelde tuletamas hääletamisele mineku kohustust neile, kes seda ise polnud taibanud või tahtnud teha. Haigeile ja vanadele toodi valimiskastid koju, sõdurid valisid kasarmuis. Kes soovis, võis käia kõik jaoskonnad korrast läbi ning hääletada igal pool. Sellest juhtus, et mõnelgi pool oli hääli rohkem ära antud kui selles rajoonis üldse leidus elanikke. Jaan Riivik ise oli istunud toimetuses telefonitoru juures, kui pealinnast teatati valimistulemuste kokkuvõte: 97,2% hääletajaist oli valinud töötava rahva liidu kandidaate! Jaan Riivik oli küll ise pistnud ümbrikku sedeli, millele oli vedanud suure musta risti. Võib-olla kuulus tema nende 2,8% hulka.
Uus riigivolikogu oli astunud vahpeal kokku ja pannud maksma nõukogude korra - maa, metsad, majad, pangad, inimesed, kõik olid nüüd riigi omad. Riigivolikogu oli teinud otsuse, mida valimiste eel tema kohta laimuks ja provokatsiooniks nimetati. Ta oli teinud veelgi enam, ta oli iseseisva riigi lõpetanud ning otsustanud paluda maa liitmist suure Venemaa sülle. Ei olnud enam küsimust sellest, et riigivolikogu oli ainult pool põhiseaduslikust parlamendist ja et kahekojalisest instituudist teine osa - riiginõukogu, oli koguni unustatud moodustamata.