Traditsiooniliselt loetakse kirjanduse vahendiks sõna, maali vahendeiks värvi, vormi, joont. Siia raamatusse koondatud tekstid käsitlevad keele osa visuaalses kunstis, seega nähtust, mis juba oma olemuselt peaks olema kunstile võõras – võõras keel, võõras süsteem, võõras vahend. Keele esinemist kunstis vaadeldakse laienevate ringidena. Esimeseks keele avalduseks on teose nimetus ja autori nimi – sõna vältimatu kohalolek. Järgnevaks teemaks on teosest enesest võrsuvad suhted keelega: lingvistiline paradigma ja kunstikeele võimalikkus, loomuliku ja konventsionaalse tähistamise ning ikoonilisuse probleem. Kolmas osa tegeleb teost saatvate tekstidega ning teose sõnalise esitusega, võttes aluseks mõningaid konkreetseid näiteid eesti kunstiloost. Üheks võimalikuks sõlmpunktiks tõuseb küsimus, mis jääb järele teosest, mida reaalselt enam ei eksisteeri.