Käesolev kogumik esitleb Ret&Nar-rühma (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse tekstide retoorilise ja narratoloogilise analüüsi rühm) noorimate liikmete uurimusi. Vaatluse all on 20.sajandi kaks olulist eesti prosaisti, kelle puhul on kõik tekstiväline, s.t arheoloogiliselt huvitusetu peaaegu ära unustatakse ja kellele sõna otseses mõttes naha vahele poetakse. Need etüüdid ei räägi Tammsaare talupoeglikust humanismist või Kangro eksistentsiaalsest nostalgiast, nad ei ole sündinud härdusest klassikuportreid silmitsedes, vaid on kiindunud nahaalusesse temaatikasse. Siin kaotab klassik esialgu oma nime ja näo ning asendub silma võrkkestal sündiva kirja või keelelise rasvkoe võbinatega. Puhta hinge asemel leiame isegi Tammsaare sõnakehandist vana salakavala eedeni ussi, inimest kõnelema ärgitava ja teksti tagant sundiva mao.
Koostaja saatesõnast