Lapsest saadik olen ma uskunud Jumalat. Ja see, et ma praegu neid ridu kirjutan, on ka Jumala imeline teene. Tulin jõulule eelnenud laupäeval Tallinnast. Ma rüüpasin seal ja hiljem laeval, samuti koduteel sõber Pertti autos. Varsti pärast Helsingist väljajõudmist väsisin ära ja jäin magama. Koduõues äratas mind Pertti. Ronisin tuppa.
Järgmisel päeval oli kole kaater. Otsisin detonaatorit, et panna see suhu ning lasta pool pead minema. Kuid vaatamata suurtele pingutustele ma detonaatorit ei leidnud. Ei tea, kas olin ise ta kuhugi pistnud või oli selle kadumises proua süüdi. Kuna tehnilistel põhjustel lahkuda ei saanud, siis jätkasin õllejoomist. Taas olin purjus. Ja nii mitu päeva jutti. Kogu aeg raius peas vaid üks mõte – surra. Ning äkki, nagu välk selgest taevast, tekkis mul vajadus kirjutada. Nagu mingi meeletu jõu sunnil ma lihtsalt pidin võtma ette paberipaki ja kirjutama hakkama.
Raamatu algusest