Romaani peategelane, kelle psüühilist kriisi selle tekkest kuni sümboolses Oidipuse kompleksis kulmineerumiseni autor käsitleb, on kahekümneaastane nooruk Bengt. Tema kuju, nagu mõned rootsi kriitikud märgivad, on loodud otsekui kahe kaameraga: üks registreerib peaaegu kiretult sündmuste kulgu ja tegelaste reageeringuid (autoripoolsed kirjeldavad peatükid, teine fikseerib reageeringuid (peategelase kirjad).
Vastavalt sellele vaheldub ka romaani keel: kui kirjeldavad peatükid on kohati lausa lihtlausetes kirjutatud, siis kirjad kubisevad pikkadest perioodidest, milles peategelane, hingelises üksinduses vaevlev Bengt, ennast õigustades ja ühtlasi pettes silmakirjalikult oma elufilosoofiat arendab.
Kriitikagi võttis romaani üsna üksmeelselt hästi vastu.