Susan Hilli küllaltki traditsioonilises, kammerlikus laadis kirjutatud romaanides ja lühijuttudes avaneb maailm, kus inimesed heitlevad, igaüks omaette, ületamatu üksindusega. Need on enamasti täiesti tavalised inimesed, tihti ka ühiskonna heidikud või lihtsalt tavapärasest erinevad inimesed, kes elavad Inglismaa väikelinnades või alevites. Aga kui kõik on nii lootusetu, kui inimese osaks ongi üksinduses kannatada ja üksinduses surra, kas siis mingit pääseteed polegi olemas? Susan Hilli meelest võivad inimese üksindusekestast päästa kõige lihtsamad ja ometi nii tihti kättesaamatuks jäävad tunded: kaastunne, armastus, kurbus. Kui inimene ei sule end kogu ülejäänud maailmale, kui ta julgeb armastada, kurvastada, teiste õnnetustele kaasa tunda, siis on tal veel lootust, siis pole ta veel lõplikult ära lõigatud ei teistest inimestest ega kõigest elavast tema ümber.
Romaan «Kevadkirkal aastaajal» on paljuski autobiograafiline. Ka seal on valu, kurbust, surma ja ahastust, kuid kõlama jääb teadmine, et talve järel tuleb alati kevad.
Krista Kaer